Jan Važinski: Premium liiga oli kindlasti õige samm

Kuigi FC Kuressaare lõpetas eelmisel sügisel jalgpallimeistrivõistluste esiliiga alles viienda kohaga ja meeskonna otsus liituda Premium liigaga tekitas paljudes skeptitsismi ei kahelnud peatreener Jan Važinski hetkegi tehtud sammu õigsuses.

„Hoidsin end kogu aeg toimuvaga kursis ja vaatasin, et kuigi võistkond oli esiliigas viies oli mängijates potentsiaal kõrgemal tasemel mängimiseks olemas. „Kui kuulsin, et Flora annab ka kolm-neli mängijat, siis olin kindel, et suudame pakkuda konkurentsi Vaprusele, Kalevile ja Tulevikule. Ja mida aeg edasi, seda kindlam tunne tekkis,“ lausus Jan Važinski.

„Nägin kuidas poisid on sellele pühendunud ja kohe esimesest päevast hakkasid tõsisemalt harjutama ja koormust tõstma, mis oli varasemaga võrreldes kolme-nelja kordne. Kokkuvõttes kandis positiivne tiimitunne ja pühendumine ühise eesmärgi saavutamiseks. Aga kindlasti on liiga tase selle ajaga kui Kuret pole seal olnud saanud professionaalsemaks. Kõik klubid on siin juurde pannud.“

Kohe esimestes mängudes rivistas Jan Važinski meeskonna üles viiese kaitseliiniga, mida oli juba aasta eest Gotlandil toimunud Saarte mängudel katsetatud. Peatreener ütles, et esiliiga mänge vaadates oli näha, et probleemiks on keskkaitsepaari mitu korda toimunud vahetused ja mured tekkisid tsenderdustest. Saarte mängudel mudel toimis ja ta nägi, et see meeskonnale sobib.

Esimeses ringis kõik toimis ja Alari Saare lisandumisega kaitsesse sai Sander Laht ründaja positsioonile, tulid võidud ja enne suvepuhkust kogutud 14 punkti oli enam, kui keegi oleks julgenud loota.

Paraku hakkas juulis mängumootor tõrkuma, vastased hammustasid taktika läbi ja sisse tuli pikk punktideta seeria. „Muret tegi mänguline tasakaal, sest mäng ei olnud liiga lahtine ja kaitses oli suhteliselt turvaline, aga rünnakus andis aegajalt tunda, et lõime vähe teravust,“ selgitas peatreener olukorda.

Nii kamandas Jan Važinski mehed neljase kaitseliini peale tagasi. „Viie kaitsjaga on võimalik mängida agressiivset ja ründavat jalgpalli, aga meil kahjuks väga palju valikut ei ole ja tunda andis see, et me ei saanud kogu aeg koos trenni teha,“ tõdes peatreener.

„Kui enesekindlus kasvas, siis oli näha, et võime ka neljasega mängida ja kõik lõpuks õnnestus nagu oli plaanitud. Meie mängu tuli agressiivsem pressing, mäng muutus ründavamaks ja balansi mida püüdsime leida viie kaitsjaga saime lõpuks kätte ka neljase liiniga. Ja ei saa öelda, et pärast muutust oleks vastased meile rohkem väravaid löönud.“

Neli liidrit

Jan Važinski hinnangul on igal meeskonnal vaja mängijaid, kes võtavad suurema vastutuse ja sel aastal toetus Kure mäng kolmele Sandrile ja Ingmar Krister Paplavskisele. Avalikkusele torkas muidugi kõige enam silma Sander Lahe resultatiivne mäng.

Važinski sõnul tõstis ta kõvasti oma realiseerimise protsenti. „Laht ei mänginud nii, et tõmbas teki enda peale,“ lausus ta. „See on hea võistkonna liidri iseloom, kui oskad olla varjus ja oled õigel ajal tipus, kui on vaja värav lüüa. Kõige rohkem näitas ta end esimeses võõrsilmängus Viljandi Tulevikuga, kus ta koos Mario Sterniga täielikult domineerisid.“

Samas piirdus esiliigas igas asendist väravaid kõmmutanud Maarek Suursaar vaid ühe väravaga. „Kindlasti ei ole Maarek ise, teised mängijad ja treener rahul,“ märkis Jan Važinski. „Põhjuseid on palju. Esimesel hooajal võib nii juhtuda, aga eriti hooaja esimeses pooles oli ta tegelikult hästi kasulik. Võitles hästi, tegi palju musta tööd ja toetas rünnakutel. Oli satsile tähtis lüli.“

Liidrina tõi Važinski välja veel keskvälja mehe Sander Seemani, kaitsja ja kapteni Sander Viira ning väravavaht Ingmar Krister Paplavskise. „Kristeri nii hea mäng oli ootamatu,“ tunnistas peatreener. „See tema kindlus oli ikka üllatus ja mulle ei olnud teada, et ta nii aktiivselt mängu sekkub ja juhendab. Sander Viira oli see, kes tõstis vaimu ja näitas eeskuju. Sander Seeman tegi küll palju vigu, kuid ühtegi penaltit ei teeninud ja ei olnud ühtegi karistulööki. Kõik vead olid tehtud 40 meetrit väravast kaugemal. Ta kas võttis palli või oli siis viga.“

Noortel arenguruumi

Meeskonna noortele hinnangut andes ütles Jan Važinski, et nende panus oli nii ja naa. Mõnedes momentides oleks võinud natuke rohkem juurde panna, aga see oli neile esimene aasta. „Rasmus Saar alustas keeruliselt, sest pidi harjuma uue skeemi ja uue positsiooniga,“ rääkis ta.

„Rasmus ise arvas, et ta on pigem ääreründaja mitte äärekaitsja ja juurde tuli panna just mentaalselt. Hooaja lõpus oli ta juba tubli. Mairo Miil alustas hästi ja tegi oma töö korralikult, aga kokkuvõttes ootasime temalt ikka natukene rohkem. Pärast suve võttis mitte nii pühendunult. Märten Opp oli mingil hetkel sügisel väsinud, aga esimene pool oli väga tubli. Oliver Rassilt ootasin loovust ja ootan, et tema potentsiaal avaneb järgmisel aastal veelgi enam. Karmo Paju on mängija, kes armastab jalgpalli ja klubi, aga teatud momendid ei olnud tal head. Seepärast oli ta algul ka pingil. Pärast puhkust oli tema vormiga mure, aga sügisel tegi õiged järeldused ja mängis jälle hästi ning pääses algloosseisu. Vahel meestel vorm langes, vahel tõusis, aga väikeses meeskonnas oli ikkagi konkurents olemas.“