Juubilar Priit Penu: Kure järel on tükk tühja maad, siis tuleb…

Täna oma 50. juubelit tähistav FC Kuressaare president Priit Penu panustab jalgpallis täielikult oma klubile ja on sellele pühendanud pea pool oma elust ehk 21 aastat.

„FC Kuressaare on hinges ja südames,“ rääkis 1999. aastast klubiga seotud Priit Penu. „Kui keegi küsib, mis on sinu lemmikklubi, siis on see kahtlemata Kure, millele järgneb tükk tühja maad ja Eesti koondis ning siis taas tükk tühja maad ja teised meeskonnad.“ Priit Penu tõdeb, et 21 aastat pühendumist ühele klubile on tegelikult päris palju. „Kui ikka üks asi on ette võetud, siis naljalt ei tohi järgi anda,“ märkis ta. „Olen näinud mitu põlvkonda mängijaid, kes alustasid poisikesena ja on täna juba lõpetanud või karjäärile joont alla tõmbamas. Eeskätt naabripoiss Sander Viira, Urmas ja Margus Rajaver ning Elari Valmas.“

Priit Penu enda sõnul sattus ta FC Kuressaare juurde väga lihtsal põhjusel. Kuna sõber Priit Reiska mängis meeskonnas, siis hakkas ta mängudel käima. Vahel tegi Penu seda üksi, vahel koos kaaslastega. Toona FC Kuressaaret vedanud Aivar Pohlak pani tähele, et üks mees istub pidevalt tribüünidel ja on Kurest huvitatud. Ta hakkas uurima, kas Priit Penu sooviks Saaremaa jalgpalli arendamisel abiks olla ja nii kestab aastate eest alustatud ettevõtmine siiani. „Otsus tuli üpris lihtsalt,“ tõdes Priit Penu. „Tavaliselt satutakse jalgpalli juurde juba lapsena läbi trenni, aga minu nooruses seda võimalust ei olnud. Mõte oli pakkuda ka Saaremaa lastele korralikke treeningvõimalusi. 400 lapsele siis ei mõelnud ja esialgu toimetasime paari treeninggrupiga. Kindlasti oli soov, et Kuressaare linnastaadionil ka jalgpalli mängitakse.“

Tänaseks on FC Kuressaare Priit Penu hinge ja südame täielikult vallutanud ja muud võimalust pole. Omade mängu vaatab ta palju suurema emotsiooniga, kui Meistrite liiga finaali. „Kahtlemata ei paku Reali või Barcelona mäng pooltki niipalju, kui Kure esitus, olgu siis vastas Kohtla-Järve Lootus või Emmaste,“ lisas ta. „Miinus on see, et nautida saan ainult võõrsil toimuvaid kohtumisi, sest kodumängul tuleb alati midagi teha ja kohustused ei võimalda vajalikul tasemele mängule kaasa elada. 2000. aastate algul, kui vastutasin korralduse eest kulus selleks terve päev.“

Priit Penu sõnul oli raskeim aeg ilmselt 2005-2007 ja seda eeskätt just majanduslikult. Nii on olnud ka loobumismõtteid, kuid need on kiiresti kustunud. „Tundsin, et ma ei anna oma teiste toimetamiste kõrvalt piisavalt palju, aga siis näed, et iga panus on oluline,“ selgitas ta, lisades, et kõike peab jõudma. Positiivseimad emotsioonid jäävad Priit Penul ilmselt 2000. aastate algusesse, mil oli vagude lahti lükkamise aeg. „Võib-olla oli siis emotsionaalselt oluline võita oma peamist konkurenti Kohtla-Järve Lootust,“ rääkis ta. „Kindlasti meenub aasta 2000, kui Kure jõudis esimest korda Meistriliigasse. Praegugi on veel huvitav rääkida, kui meeskond käis enne hooaega Saksamaal treeninglaagris, kus tegime sealt telefoniputkast otselülitusi Kadi raadiosse. Ja muidugi pikima loodusliku valgusega maratonmäng, mis tekitas lõpus küll hea tunde, kui olin 20 tundi seal olnud. Ise mõeldud ja abilistega koos tehtud.“

Priit Penu ütles, et muidugi oleks tema soov, et oma klubi kasvandikke oleks võimalikult palju ja et Saaremaal sirgunud mängijad mängiksid võimalikult kõrgel tasemel. Kunagi oli eesmärgiks soov mängida Meistriliigas ainult saarlastega, kuid täna saab ta aru, et praktikas seda ei juhtu. Küll aga usub Priit Penu, et klubi parim saavutus on ilmselt veel ees ja miks mitte tulla esindusmeeskonnaga tänavu Premium liigas esikuuikusse. Aga milline oleks parim jalgpalliga seonduv kingitus juubeliks? „Kui ma laupäeva hommikul ärkan teadmisega, et meeskond on reede õhtul võitnud Tallinna Legioni,“ avalikustas FC Kuressaare president oma soovi.