Märt Kluge: jalgpallist on võimatu loobuda

Viimastel aastatel vigastustega kimpus olev FC Kuressaare keskkaitsja Märt Kluge on vaatamata tagasilöökidele ikka ja jälle väljakule naasnud, sest tahab mängida ja anda oma panuse Saaremaa jalgpalli arengusse.

Kuidas võtsid vastu otsuse teha meeskond peamiselt saarlastest?

Alguses tuli see uudis üllatusena, vast seetõttu, et mõtetes olin alles Premium Liigas. Aga kui sai selle ideega natukene harjuda, siis tundus see loogiline ja õige käik, kuna tegelikult langesime ju just Premium Liigast esiliigasse ja enamus meie eelmise aasta täiendusi ei olnud huvitatud esiliigas mängimisest. Just esiliigasse langemine andis meie enda noortele ja varem Sörves ilma teinud meestele võimaluse tugevamas liigas ennast proovile panna ja kogemusi juurde saada, et tulevatel aastatel Premium Liigas juba jälle koos saarlastega võitlustulle astuda. Küsimus omaette oli ka see, kui palju saame ainult saarlastest koosneva meeskonna mehi Tallinnasse trenni. Aga kui päeva lõpuks kõik nimed kokku saime, pluss lisajõudu naabersaarelt, siis tundus, et asi toimib.

Milliseks hindad meeskonna potentsiaali?

Potentsiaali hindan kõrgelt. Kõik tunnevad üksteist ja läbisaamine on hea. Mehed mitte ei käi ainult koos trennis, vaid suhtlevad ka väljaspool treeninguid. See tekitab hea meeskonna vaimu ja arusaamise, et kaaslane ei vea sind alt ja sa saad teda usaldada. See on jalgpallis väga oluline. Meeskonnasiseselt on meil asjad paigas. Noored teavad enda ülesandeid, trahvisüsteemid on paigas, meil on väga kohusetundlik füsio – noor treener, kes tahab ennast kindlasti tõestada, pluss kooslus noortest ja vanadest mängijatest. Kõik see kokku teebki meist hea potentsiaaliga meeskonna. Alati ei ole vaja suurt staari väljakule, vaid piisab suurest tahtmisest ja kõik loksub ise paika.

Kuidas oled esiliiga hooajaga rahul?

Oleks võinud paremini minna. Sellel aasta on meil olnud kolm faasi. Esimene faas oli ettevalmistus – uued mehed, uus treener, proovisime erinevaid koosseise ja taktikaid. Asi nagu enam vähem toimis. Saime sõprusmängudes võite ja kaotusi. Aga kuna tegemist oli ikka praktiliselt uue meeskonnaga, siis ei olnud asi hull, küll see kokkumäng veel paraneb ja saime ainult paremaks minna. Teine faas oli hooaja esimene pool kuni suveni – alustasime hästi. Kaalul oli nüüd rohkem ja kontrollmängude stiilis kompamise aeg oli läbi. Mehed olid rohkem keskendunud, pingutati rohkem ja tulemused olid positiivsed. Alguses tundus, et meil ei ole probleeme esimese aastaga Premium Liigasse tagasijõudmisega. Kolmas faas – meie sõber suvi, kõige raskem periood, nagu ikka. Eriti sellel aastal, kui sats koosneb enamuses saarlastest. Tallinnas jäi trennides mehi vähemaks, mõned vigastused, mõned lahkujad. Siinkohal aitab kaasa kindlasti ka mängukalender. Sellel aastal on meil olnud enamus mänge tööpäevadel. Selle koostamisel on keegi vist unustanud tõsiasja, et suurem osa esiliiga mängijatest peab ka millestki elama.  Nädala sees kahjuks ei ole võimalik amatöörmeeskonnal enda parimaid poegi alati kokku ajada, mis kindlasti peegeldub meie tulemustes käesoleval aastal, kuid eks see probleem ole kõikidel meeskondadel. Lisaks kõigele on esiliiga tase väga ühtlane. Kuid siiski, vaatamata kõikidele raskustele, tuleb uskuda ja pingutada selle nimel, et aasta lõpus oleks põhjust rõõmustada. Usun, et saame sellega hakkama.

Mis on meeskonna tugevus?

Tugevuseks pean meeskonna ühtsust ja võitlustahet. Ühtsustunde tekitab kindlasti eelkõige see, et me oleme saarlased (hiidlased kaasaarvatud), lisaks ei ole meil “staare” ega tõusikuid – kõik on võrdsed. Tugevust annavad ka kodumängud Saaremaal. Peame selle sõnumi kuidagi publikule selgeks tegema, et edaspidi saaks FC Kuressaare enda kodumänge täismaja ees pidada.

Miks on meeskonna nõrkuseks kaitseliin, sest lubamatult palju väravaid lüüakse?

Kuna meil kaitsemängijaid praktiliselt enam ei olegi, siis ei ütleks, et suur arv sisse lastud väravaid on kaitsjate süü. Ise olen vigane, Märten Pajunurm lahkus meeskonnast, tööpäevadel ei saa enamasti Urmas Rajaver ja Jaanis Kriska töölt vabaks, Ott Torn registreeriti alles poole aasta pealt, Sander Viira oli mõned mängud vigane pluss mängukeeld ja lisaks on kaitses kätt proovinud ka tipuründajad Martti Pukk ja Elari Valmas. Kirjade järgi on meil Reivo Vinter üksinda kaitses. Sellises olukorras tuleb tahes tahtmata kasutada teistel positsioonidel olevaid mängijaid, aga esiliigas päris nii ei saa ja seda näitab ilusasti ka liigatabelis sisse lastud väravate arv. Ning tegelikult tänapäeval ei kaitse väravat ainult väravavaht ja kaitseliin. Terve meeskond peab selle nimel kõvasti tööd tegema.

Kes noorematest meestest on silma jäänud?

Kõik noored on tublid olnud. Positiivselt on silma jäänud Maarek Suursaar, Alari Saar, Reivo Vinter ja Karl-Johan Kastein. Ilmselt seetõttu, kuna mehed on rohkem mängudel osalenud ja olen nende oskustega rohkem kursis. Sellel aastal saavad noored esiliigas korralikult mänguaega ja iga minut tuleb neile kasuks.

Oled meeskonnas üks kogenumaid, kas tunned end ise liidrina?

Tõsi ta on, kui vaatan passi ja Kuressaare eest peetud mängude arvu, siis peaks kogemusi juba mingil määral olema. Erilise liidrina ennast küll ei tunne. Üritan endast alati väljakul maksimumi anda. Mängin ja suhtlen meeskonnakaaslastega täpselt sama moodi, nagu tegin seda 10 aastat tagasi.

Kui tihti tuleb väljakul ja riietusruumis teha kurja häält?

Tuleb vahel ette. Teinekord on sellest kasu, teinekord jälle mitte. Mõnda meest see motiveerib ja ta tahab ennast tõestada ja parandada. Teine jällegi solvub ja enam ei tule midagi välja. Sellega peab ettevaatlik olema, mängijaid peab tundma, peab teadma, kuidas neile läheneda.

Mida pead enda tugevuseks?

Tugevuseks pean füüsilist vormi, mängu lugemist, õhuvõitlust ja võitlustahet.

Mida pead enda nõrkuseks?

Nõrkuseks pean vähest võhma. Selle kallal peaks kõvasti tööd tegema. Võhma puudumine viib mingi hetk keskendumise ja sealt võivad eksimused sisse tulla. Samuti on vigastuste oht suurem.

Oledki tegelikult vigastuste aldis, palju sul neid olnud on ja mis on olnud?

Aja jooksul on neid ikka ette tulnud. Üldjuhul ei ole ennast väga vigastuste magnetiks pidanud, aga viimased aastad on kahjuks vastupidi läinud. Enne parema põlve vigastust 2012. aastal olin terve vist koguni kaks või isegi kolm hooaega järjest. Eks nipet näpet midagi oli, aga midagi märkimisväärset, mis oleks nädalateks kõrvale jätnud. 2012. aasta  suvel vigastasin karikamängus õnnetult parema põlve sidemeid. See eemaldas mind platsilt 11 kuuks. 2013. aasta teine pool oli samuti selline tagasitulek eelnevast vigastusest, kus pidin alles mänguga ja koormusega taas harjuma. Selle aasta alguses tundus, et asi on korras ja põlvevigastus ei andnud enam tunda. Mõni kuu peale liiga algust tõmbasin vasaku jala tagumise reie ära, millest taastusin ca 1,5 kuud. Platsil sain olla umbes kolm nädalat, kui tõmbasin mängus Rakvere Tarvase vastu parema jala tagumise reie ära. See taastumine võttis juba üle kahe kuu aega. Kohe peale taastumist esimesel mängul ja jällegi Rakvere Tarvase vastu sain vasaku põlve vigastuse. Ei tea, kas see on mingi tasaarveldus varasema terve püsitud aja eest?

Mis sul nüüd juhtus?

Rakvere vastu libistas vastane selja tagant vastu vasakut tugijalga, mis lukustas põlve ja väänas seda. Tänase seisuga on teada, et sidemed on osaliselt katki. Arvatavasti ei lähe operatsiooni vaja, kuid see selgub peale küljesideme taastumist. Sellel aastal kahjuks väljakule enam ei naase.

Ikka oled mängima tagasi tulnud, miks?

Peale viimast vigastust oli esimene mõte, et nüüd aitab. Aga mida rohkem aega platsilt eemal olen olnud, seda rohkem tahaks juba tagasi minna. Kui oled alates üheksandast elusaastast jalgpalli mänginud, siis naljalt seda harjumust küljest enam ei saa. Kui näiteks mingil ülesandel on algus ja lõpp, siis jalgpallil see lõpp puudub. Kui sa oled sellega alustanud, siis sellest loobuda on pea võimatu. Kui ise Saaremaa jalgpalli ei arenda, kes seda siis teeb? Aga vaatame, kuidas jalg paraneb ja siis teen otsused.

Milliseks hindad kogu Saaremaa jalgpalli potentsiaali?

Väga kõrgeks. Just see, et on tegemist saarega, annab asjale väga suure potentsiaali. See nõuab kõvat tööd ja õigete nuppude muljumist. Kui teha õigeid asju õigesti, siis ei näe probleemi, et tulevikus oleks Saaremaal enda suur kümnetuhande istekohaga staadion, kus nädalast nädalasse mängitakse täismaja ees jalgpalli.

Mida tuleks teha, et ala siin veelgi populaarsemaks saaks?

Raske öelda. Kindlasti järjepidevust. Erinevate klubide vahelist koostööd, kuna tegemist on siiski ühise eesmärgiga. Tuleks kindlasti raha rohkem leida. Kõike justkui tehakse, aga midagi jääb siiski puudu. Arvan, et Saaremaa jalgpalliga tegelevad inimesed leiavad varsti ka selle õige valemi.

Kas tulevikus oled valmis end jalgpalliga rohkem siduma, näiteks hakkama treeneriks?

Vot siia käib lause – ära iial ütle iial. Täna ma seda ei näe, aga homme võib jutt juba teine olla.

Märt Kluge
08.03.1994
Debüüt Kures aastal 2003 Meistriliigas
Liigamänge Kure särgis 253 ja väravaid 22