Jan Važinski: poiste säravad silmad annavad lisamotivatsiooni

FC Kuressaare noortetreener Jan Važinski juhendas tänavu Eesti meistrivõistlustel kahte noortevõistkonda. Ta tunnistab, et tulemustest tähtsam on sära poiste silmis ja see annab talle lisamotivatsiooni teha tööd veelgi paremini.

Oled juba väga suurte kogemustega ja oled juhendanud erineval tasemel meeskondi, kuid mis sulle laste treenimisel meeldib?

Kui ma näen pisikesi lapsi säravate silmade ja tahtmisega jalgpalli mängida, siis see motiveerib ka mind. Tahan neile pakkuda uusi ja põnevaid asju. See teeb ainult rõõmu.

Kuidas hindad lapsevanemate teadlikust ja milline on nendega koostöö?

Kui minu eelmiste põlvkondade gruppides oli vaid mõni üksik lapsevanem kellel oli oma poja tegemiste vastu huvi, siis nüüd ei ole praktiliselt üldse vanemaid, kes ei tea kuidas lapsel läheb ja kuidas ta areneb. Nad käivad aktiivselt ka mängudel ja isegi võõrsil. See on minu jaoks positiivne üllatus. Huvitav on ka see, et kui varem olid ainult isad, siis nüüd on väga aktiivsed ka emad. Neil on facebookis selleks isegi oma leht ning nad suhtlevad omavahel ja organiseerivad koos väljasõite.

Milline on sinu suhe lapsevanematega?

Kõik on normaalne ja korrektne ning ei ole nii, et nad sekkuvad minu töösse. Pigem on nad vajadusel abivalmis.

Mis noortegrupid sul sel aastal olid?

2005. ja 2006. aastal sündinud gruppides on kokku 40 last, kes kogu aeg trennis käivad. Koosseis on stabiilne ja suuri ärakukkumisi pole olnud. Sügisel tuli isegi 6-7 last juurde.

Millised olid tulemused? 

E2 klassi Eesti meistrivõistlustel osalesime kahe võistkonnaga. Alagrupis oli kokku kuus võistkonda, FC Kuressaare sai Pärnu Jalgpalliklubi järel teise ja kolmanda koha.

Kuidas nende hooaja kokku võtad?

Kui me alustasime oli kõik uus ja raske, esimene mäng kohe Pärnuga. Aga mäng mängult arenesime ning lõpuks tegime parimad mängud võõrsil just Pärnuga ja seda mõlemad võistkonnad. Saime küll napid kaotused, aga mäng oli väga hea.

Millega oled nende puhul kõige enam rahul?

Mängupilt areneb. Minu kogemus räägib, et hetketulemus ei ole tähtis, aga just mäng on oluline. Üritan poistele õpetada sellist stiili, et nad mängiksid targalt ja ei teeks väljakul juhuslikke otsuseid. Tahan, et nad proovivad lahendada situatsioonid nii, et nad ei karda eksida ja teevad õigeid otsuseid. See ei tähenda ainult söödumängu, vaid ka triblingut või pealelööki. Püüame seda arendada.

Mis oleks võinud paremini minna?

Kui ma hooaega analüüsin, siis on mõtteid tulevikus treeningprotsessis midagi teisiti teha, et lisada mõnda harjutust või teha treeninguid huvitavamaks. Suur pluss on see, et järgmisel aastal on uue kunstmuruga ka tingimused paremad.

Kuidas hindad oma nooremaid kolleege treenereid?

Maikko (Mölder) ja Arli (Saar) on noored, kes on juba palju andnud. Mõlemad on hea töövõimega, korraliku suhtumise ja tahtmisega jalgpalli. Meil on omavahel hea suhtlustasand, tunneme huvi  kuidas meie gruppidel läheb ja see aitab klubis kogu tööd arendada.

Kui palju on nad sinuga nõu pidanud?

Neil on mõni asi uus ja esialgu oli rohkem küsimusi. Praegu on neil juba mingi kogemus, aga see kuidas me suhtleme ja üksteise trenne jälgime, arendab mõlemat poolt. Ei saa öelda, et ainult nemad õpivad, ka mina võtan neilt midagi üle.

Milles näed meie noortel arenemiseks suurimat potentsiaali?

Kui mandril võtavad klubid trenni 2008., 2009. ja isegi 2010. aastal sündinud poisse, siis ma arvan, et pärast Maikko, Arli ja Sanderi (Viira) liitumist ning Marek Suursaare ja Ott Puki tegutsemist lasteaias on ka meil sama tase. Kindlasti on nii suurem lastehulk ning ka potentsiaal ja valik suureneb. Lasteaias alustamine annab hästi palju juurde. Kui me alustame trennidega esimeses klassis, siis on ehmatus nii laste, kui lapsevanemate hulgas vahel päris suur. Aga kui laps on lasteaias juba harjutanud, siis jääb ta ka esimeses klassis jalgpalli juurde. Vahe on juba suur ja areng kiirem.

Kas on ka mõni perspektiivikas poiss silma jäänud?

Kindlasti on neid igas grupis. Vaatame, kuidas nad arenevad. On lapsi, kes on füüsiliselt arenenud, kuid kogemus näitab, et on vaja olla tähelepanelik nendega, kes pole hetkel nii tugevad, kuid on motiveeritud. Neid tuleb aidata ja hoida ala juures. Nad on targad poisid ja potentsiaali on.

Sa oled nüüd keskendunud ka maal elavate laste treenimisele. Oskad öelda, kas linna- ja maalaste suhtumises treeningutesse on ka vahe ja kui siis milline?

Väike vahe on. Maalapsed ei ole nii julged, sest nad on harjunud väiksema seltskonna ja klassiga. Seal on nad liidrid, kuid linnalastega kokku saades näevad nad, et samasuguseid on palju ja mõnikord on nende tähtsaim probleem kohanemine. Siin sõltub palju treeneritest ja lapsevanematest. Füüsiliste eelduste kohta ei saaks öelda, et maalapsed oleks tugevamad.

Mis suunas peaks arenema Saaremaa noortejalgpall?

Oleme praegu õigel suunal. Püramiidi tipus on saarlaste meeskond, kõik tunnevad üksteist hästi, teatakse vanemaid mängijaid ja see on õige suund. Pluss on kindlasti ka see, et meie esimese põlvkonna mängijad saavad nüüd teha ka treeneritööd ja on tekkinud järjepidevus.

Sel aastal tehti Kure saarlaste põhiseks. Mis sa arvad, kas  see suurendas meie noortes motivatsiooni esindusmeeskonda pürgida?

Kindlasti. Kes on sugulane, kes sõber, kes tuttav. Nad tunnevad nimesid, kes mängivad ja sellest sõltub hästi palju.

Lõpetuseks anna palun hinnang Kuressaare meeskonna poolt Esiliigas saavutatud kuuendale kohale?

Hooaega alustati väga hästi ja meeskond oli liidrite hulgas. Siis oli mingil hetkel  keset suve nagu tihti juba varem probleeme. Kes oli mandril, kes saartel ja ühiste treeningutega oli raskusi. Kui isegi mingil hetkel oli oht üleminekumängudeks, siis võimed selle vältimiseks olid olemas ja nii lõpuks oligi. Aga kindlasti ei näidanud see hooaeg meeskonna kogu potentsiaali. Mehed oskavad mängida stabiilsemalt ja järgmised aastad näitavad seda. Suur roll oli sellel, et Pelle Pohlak andis julgelt palju võimalusi mängida noortel. Sellega läks pink palju pikemaks, noored said palju mänguaega ja kogemusi.