Perekond Teernita ei kujuta Kure mängupäeva ette

Kui on Kure kodumängu päev, siis tähendab see üldjuhul seda, et Uldis, Aire, Kristina ja Karoli on jalgpallistaadionil. Neist on saanud meeskonna ja fännide lahutamatu osa.
„Eks mul tuli ka see nagu teistelgi läbi lapsevanemate trenni, kus Mario Pruul sellise ettepaneku tegi,“ rääkis Uldis Teern oma vabatahtlikuks saamisest, lisades, et alguses oli seal rahvast rohkem, aga kõik siiski lõpuks kaasa ei tulnud. „Eks igaüks sai kohe oma ameti, aga kokkuvõttes on tulnud olla siin ja seal. Niisama passimine mulle ei meeldi. Olen paksu nahaga ja kannatan kõik asjad ära ning isegi olukorrad, kus tuleb improviseerida.“ Uldis on vabatahtlikuks jäänud, sest jalgpall meeldib ja seltskond on hea. „Kus mul ikka minna on,“ lausus ta. „Lapsi nagunii vean trenni ja mängudele ning olen asja juures. Kui oled juba alustanud, siis on keeruline pooleli jätta ja tekib vastutus.“ Uldise sõnul on tema jaoks üks meeldivamaid külgi võimalus erinevate inimestega suhelda, sest staadion on tihti kokkusaamise kohaks. „Väga erinevad rahvused ja klubide fännid on Kure mängudel käinud,“ märkis ta. „Olen saanud rääkida lätlaste, sakslaste ja mehhiklastega, mängul on käinud Atletico ja Reali fännid. See on üks ägedamaid emotsioone, kui saad staadionil selliste inimestega rääkida ja suhelda.“ Meeskond on Uldist oma mänguga rõõmustanud, aga pannud ka vihastama. „Kunagi oli nii, et jätsin muruniitmise pooleli ja eelistasin Kure mängu,“ rääkis ta. „Aga siis ei viitsinud mehed väljakul mängida ja see mulle ei meeldinud. Praegu on meeste suhtumine ikka oluliselt parem.“ Konkreetset lemmikmängijat Uldisel Kure meeskonnas ei ole. „Eks ma vaatan, kuidas keegi mängib ja pigem meeldivad mulle sellised universaalid nagu Elari Valmas ja Rauno Tutk, kes võivad erinevatel positsioonidel mängida,“ tõdes ta.

Aire Teern ütles, et kuna ta Kristina pärast käis nagunii staadionil, siis hakkas ta koos temaga käima ja kuna Uldis juba toimetas, siis oli kokkuvõttes liituda lihtsam. „Esmakogemus oli kohe väga põnev, sest sai aidata, vabaaega oli ja miks mitte seda siis kasulikult veeta ja positiivselt sisustada,“ meenutas ta. Aire sõnul on kohe algusest peale tulnud kõike teha ja abiks tuli olla seal, kus just vaja oli. Olgu see siis plakatite üles panemine või mingi muu tegevus. „Müümisega ei tahtnud algul küll tegeleda, sest mul polnud selle asjaga üldse kokkupuudet, aga nüüd on kogemus olemas ja pole hullu midagi,“ lausus ta. „Meeldib see tore seltskond ja väga lahked inimesed. Kõik tahavad üksteist aidata, saab nalja ja kõik võtavad vabalt. Kus abi on vaja seal panustatakse ja ei ole nii, et kõik nokivad lihtsalt omaette.“ Aire jaoks on Kure mängupäev eriline, aga kui samal ajal on Kristinal mäng, siis on ta kindlasti tütart toetamas. Kui nii ei ole, siis on Aire Kure mängul. „Kui algul ei teadnud, mida on vaja teha, siis nüüd olen kõigega kursis ja oskan juba vaadata kus ja mida on vaja teha. Ja mängu saab ju ikka ka vaadata,“ lausus Aier, kellel selliseid asju, mis selle töö juures ei meeldi polegi, vaid ilm võiks vahel parem olla. Kõige suurem vedur vabatahtlikuna on tema hinnangul ikkagi Uldis, aga viimasel ajal on selles osas aktiivne olnud ka noorem tütar Karoli, kellele meeldib eriti just vaheaja mängudes kaasa teha. Aga kui vaja aitab ta kergemate töödega. „Pärast mängu ikka kodus arutame, mis mängust meelde jäi ja kuidas läks, aga otseselt tulemus indu vabatahtlikuna panustada ei mõjuta,“ märkis Aire. „Muidugi tahaks, et alati hästi läheks ja võidu üle on ikka hea meel. Aga nagu eluski on meestel paremaid ja halvemaid päevi.“ Meeskond on Aire hinnangul väga tubli ja tundub, et nad panustavad ikka hingega. „Meeldib see, et nad suhtlevad ka fännide ja publikuga ning käivad neid pärast mängu tänamas. Lemmkuid mul otseselt ei ole,“ tõdes ta.

Kes Kure mängudel on juba aastaid käinud need mäletavad, et pea alati oli kohal üks naeratav ja rõõmus tüdruk. Kui juhtus, et mõni pallipoiss jäi tulemata oli korraldajatel kohe asendus võtta. See tüdruk oli Kristina Teern, kellest täna on sirgunud FC Flora ründaja. Aga kui Kristinal endal mängupäeva ei ole, siis vabatahtlikuna Kure meeskonna mängule minemine on saanud rutiiniks. „Mulle see meeldib, sest seltskond on lahe, kõik on rõõmsad ja abivalmis,“ rääkis ta. „Grupp on hästi kokkuhoidev ja kui kellelgi on abi vaja, siis kohe seda ka tehakse. Üldiselt tehakse kõike ühiselt ja rõõmuga. Naudime koos ka meeskonna mängu ja kui tuleb kaotus, siis lihtsalt oli vastased seekord tugevamad.“ Vabatahtlikuna alustas Kristina koos Greteliis Nisuga piletimüüjana. „Oleks ma üksi pidanud olema olnuks keerulisem, aga kahekesi saime paremini hakkama,“ lausus ta. „Üldiselt on kõik tööd lahedad olgu siis plakatite või lippude vedamine või telgis võikude valmistamine. Sellist asja, mis kohe üldse ei meeldi mul ei ole.“ Jalgpallurina oskab Kristina Teern väljakul toimuvat ka jälgida ja hinnata ning selle põhjal on tal Kure meeskonnas kujunenud ka oma lemmikud. „No Märten Pajunurm ja Sander Seeman on sellised mängijad, et kui nad väljakul on, siis meeskond võitleb,“ põhjendas ta oma valikuid.