Vabatahtlikuks läbi laste jalgpalliharrastuse

Jalgpallitrennis käiv laps võib vanematele pakkuda ootamatu võimaluse ühineda Kure vabatahtlike tiimiga. Kui kord juba sõrm antud, võetakse käsi järele.

„Käisin lapsega Kuressaare linnateatris jalgpalli lõpugalal ja seal kutsuti vabatahtlikuks,“ rääkis Evelin Mesila, kes haaras pakkumisest kinni ja on nüüd abiks missiooni tundest sooviga olla eeskätt eeskujuks oma lastele. „Mulle meeldib meie vabatahtlike tiim, kus keegi ei virise ja ei vingu ning kõik panustavad kogu hingest. Vabatahtlikuna näeb n-ö lava tagant, kuidas jalgpalli võistlusteks valmistutakse ning see annab mulle palju juurde. Tihti on mängupäev mulle teraapia eest.“ Evelin Mesila ei võta vabatahtlikuna panustamist tööna, sest pigem panustab ta meeskonna hüvanguks nii palju kui saab ja teeb kõike, mida parasjagu vaja. „Tihti muidugi kaasneb sellega tõsiasi, et mängu ennast ei näe, aga see on hind, mida olen valmis maksma,“ lausus ta. Mängupäeval on Evelinil üldiselt sisse töötatud rutiin, mis algab enne mängu ettevalmistuste tegemisega. Ta aitab üles panna näiteks müügitelki, aitab väravaid tassida ja teeb kõike muud vajalikku. „Pigem olen abis müügitelgis ja vahel olen ka piletimüügis ning isegi pallipoiss olen olnud! Pärast mängu aitan asju kokku panna ning teen, mida vaja. Ei saa öelda, et oleks lihtne, aga samas raske ka ei ole, sest iga inimest hinnatakse ja see paistab välja!,“ lausus ta. Evelini sõnul on ta eemale jäänud harva ja siis pigem laupäeviti ülikooli loengute tõttu. „Igal juhul annan endast parima, et igal mängul kohal olla,“ märkis ta. „Kahjuks meeskonnaga väga kokku ei puutu, aga see ei olegi oluline. Nende sisekliima tundub olevat hea ning meeskond töötab.“ Evelin avaldab lootust, et kõik saarlased on Kure meeskonna fännid. „Eelkõige on fännidena pildil Kure ultrad, kes saarlastele omaselt hoiavad kokku ning võitlevad lõpuni. Mängijate ergutamiseks hüüavad nad tribüünilt veidi pilkavaid lausungeid ning tihti need toimivad, sest mängupilt paraneb oluliselt,“ leidis ta.

Ka Kaie Kuuskor sattus vabatahtlikuks tänu lapsele, kes hakkas jalgpalli trennis käima. Samas oli ta juba ammu mõelnud, et võiks kusagil vabatahtlik olla ja kuna jalka meeldib ka, siis tundus see huvitav ja nii ta sinna sattus. „Tegelikult meeldib kõik,“ tunnistab ta. „Mängupäev on ju tegelikult pikk ja üsna väsitav, sest tegemist ja toimetamist on palju, aga sellest hoolimata on see tore ja hea on anda enda panus. Polegi midagi mis selle töö juures ei meeldi, aga kui ikka on kehva ilm, siis tuleb ennast natuke motiveerida.“ Siiamaani pole Kaie ühtegi tegevust teisele eelistanud, aga tõdeb, et pallipoiss oli üsna tore olla, sest sai ka natuke mängu näha. Seepärast meeldib tal alati kohal olla ja mäng on ära jäänud vaid perekondlikel põhjustel. „Kuna olen ise pärit mandrilt ja kuna siiani on enamus mänge toimunud nädalavahetusel, siis olen pidanud valima kas minna külla lähedastele või mängule. Siin saab võidu mandrile sõit,“ rääkis ta. Samas on Kaie hinnangul Kure poisid tublid ja tegelikult on tore, et suudame ikka olla meistriliigas. „Eks ikka vahel on kurb ka kui tuleb mitu kaotust järjest, aga seda magusam on võit ja näha nii lähedalt seda siirast rõõmu, mis sellega kaasneb, on äärmiselt äge ja tore. Arvan et fännid on ägedad, et neil on seda motivatsiooni kohale tulla ja kaasa elada isegi siis kui Kurel ei lähe hästi,“ märkis Kaie.