Kure 25: Külvatud seemnest on sirgunud viljakas vutiklubi

1997. aasta on Saaremaa jalgpallile murranguline, kui 14. märtsil asutatakse meie esindusklubiks saanud FC Kuressaare. Seega tähistab klubi 25. juubelit.

„Saaremaa Teatajast“ võib leida esimese märke seltskondlikust pallitogimisest aastast 1930, ajast mil olid olemas esimesed jalgpalli harrastavad klubid. Küllap tehti seda ka varasematel aastatel.

Nimetatud aastal on aga Kuressaare Eesti Seltsi Sportingu ja Mustaja Saarepojad omavahel kahel korral jõudu proovinud. Esimesel korral jäänud peale Kuressaare teisel Mustjala. Teisel korral mängisid linnamehed kaheksa mehega.

Esimesel väliskohtumisel Haapsalus võtsid saarlased vastu ränga kaotuse 0:8 (poolaeg 0:3). Kommenteeris meeskonna mängu kohalikule pressile sõnas meeskonna kapten hr o. Sepp, et suhtumist edaspidistesse mängudesse tuleb meeskonnal muuta s.t. korralikult treeningutel käia ja koondisele tuleks muretseda ka vutisaapad. Saarlased mängisid oma esimese väliskohtumise enamuses suviste rannajalatsitega.

Pikal stagnaajal oli Saaremaal jalgpall väga populaarne. 50-tel mängis saarel 13 divisjoni igaühes 3 meeskonda, kuid eestikeelseid oli neist vaid kolm. Enamus kohtumisi mängiti Kuressaare linnuse hoovis, kus hiljem vaid punkarid ja politseinikud omavahel mõõtu võtnud.

Pealtnägija mäletab seika 60-test, kui vinge löögiga mängija saatis palli üle lossi katuse. Jutus olema pühapäeva õhtupoolik ja lossi uksed olid lukus ja palli kättesaamisega oli paras jama.

Jalgpall vajas arendamist

Eesti suurimal saarel pani vutiseeme idanema Johannes Kaju eestvedamisel tegutsenud B. B. Sport. „Jalgpall läheb praegu Saaremaal noortele hästi peale, sest ala on väga atraktiivne ja mänguline. Laste puhul on oluline see, et ei pea tegema liiga palju rutiinset tööd. Jalgpall on hasartne mäng ja see lapsi köidab,“ rääkis Kaju Õhtulehele antud intervjuus.

Nii käivitas BB Sport regulaarsed vutitreeningud ja pani põhirõhu just 1984. aastal sündinutele. „Nende jaoks ei olnud veel rong läinud,“ põhjendas Kaju. Tema sõnul on poisid juba mõne kuuga nii palju edasi arenenud, et neile ei ole enam kodusaarel omavanuste seas võrdväärset vastast. „Meil ei ole isegi trenni kellegagi teha. Nii tuleb otsida konkurente mandrilt, kuid suurte vahemaade tõttu ei ole selline treenimisvõimalus meile eriti taskukohane.“

Kaju sõnul ajavad vutiasja kehalise kasvatuse õpetajad ja muud spordientusiastid. Poiste kõrval õpivad nad ka ise, kuidas õigupoolest jalgpalli lüüa tuleb. Asja käima lükkamisel on nendest suur abi, kuid edasi on kavas Saaremaale meelitada 1-2 kogenud treenerit, kes lastele ja ka täiskasvanutele üle maakonna jalgpalli õpetama hakkavad. Seejuures loodetakse omavalitsuste ja koolide vastutulelikkusele treenerite tasustamise osas. Vutispetsialistide arvates peaks jalgpall saarlastele sobima. „Siin on rahulik keskkond, inimesed töökad ja visad ning need jooned antakse põlvest põlve ka lastele edasi,“ selgitas Kaju, olles kindel, et treenimist alustanud Saaremaa poisid on nelja-viie aasta pärast nii kõvad mehed, et võivad vabalt Eesti meistriliigas mängida. Nii võib Saaremaast saada ka Eesti jalgpalli arvestatavamaid taimelavasid.

FC Flora paneb õla alla

1996. aasta novembris ütles siis FC Flora presidendi ametis olnud Aivar Pohlak ajalehele Meie Maa, et Flora sõlmib kindlasti BB Spordiga koostöölepingu. „Seda kindlasti, kuid me ei piirdu tavalise koostöölepinguga,“ rääkis Pohlak, kes ütles, et Saaremaaga on tal omad plaanid.

„Kindlasti korraldame järgmisel suvel Saaremaal mõne rahvusvahelise mängu. Oleme mõelnud sellele, et see võiks olla sõpruskohtumine FC Flora ja Ipswich Towni vahel,“ rääkis Pohlak.

B.B. Sport juht Johannes Kaju ütles, et Floraga sõlmitakse leping veel ilmselt selle aasta jooksul. „Tuleb ekstraleping, arvestades meie tingimusi ja meie soovi ise siitpoolt kaasa aidata,“ rääkis Kaju.

Kahe nädala jooksul tehakse teaduslik uurimus Saaremaa jalgpalli järelkasvu olukorra kohta. „Tehakse täpne analüüs, kui palju on Saaremaal poisse, kui vanu, millises klassis, kus kohas jne. Sellest lähtuvalt sõlmitakse ka leping,“ selgitas Kaju, kelle sõnul on koostöö perspektiiv selline, et viie-kuue aasta pärast oleks saarlaste võistkond mängimas meistriliigas.

„Plaan tehakse selle põhimõttega, et need poisid kes praegu jalgpalliga alustavad saaksid professionaalseteks jalgpalluriteks,“ ütles Kaju, kelle treenida on 50 noort jalgpallurit.

Juba esimesel aastal tegutses Kaju juhendamisel kaks treeninggruppi, kus kokku rassis 60 poissi. See oli ilmne viide sellele, et jalgpall on Saaremaal populaarne ning nii on neil vaja ka võistlusväljundid. See loodi 1997. aastal, mil FC Kuressaare liitus Eesti liigasüsteemiga III liiga tasemel.

Ajalooline daatum – 14. märts 1997

Saaremaa jalgpalli esindusklubile ehk FC Kuressaarele pandi alus 1997. aasta 14. märtsil.

“Kui ise teed fanatismist, siis seltskond tuleb kaasa,” tunnistas Johannes Kaju Meie Maale, lisades, et poisid harjuvad ka ise sellega ära.

“Meil olid suve otsa Karujärvel laagrid, neil hakkas tekkima kindel režiim ja meil tekkis üks kindel kamp,“ rääkis Johannes Kaju. „Meil polnud mingit taset, saime peksa igalt poolt, aga just see tiimitunne pani aluse sellele, et jalgpall oli peas, hinges ja igal pool, ning seda ala enam maha ei jäta.”

Kahe aastaga BB Sportis kasvasid mängijad ühte, omandasid kogemusi ja tõstsid mänguklassi. FC Kuressaare juhatusse kuulus spordi- ja ärimeeste kõrval ka FC Flora president Aivar Pohlak. Johannes Kaju hindas kõrgelt Pohlaku arvamust, et suurt sporti saab teha vaid siis, kui on olemas järelkasv noorte hulgas. Klubis koostati plaan aastani 2001. Selle ajaga pidi maakonnas olema juba kõikide aastakäikude noorte võistkonnad ning meeste esindus- ja reservmeeskond.

Indu harjutamiseks saadi siis, kui Saaremaa koondis osales esimest korda B7 mängudel ka jalgpalliga. Poisid omandasid seal oma esimesed rahvusvahelised kogemused. Kokkuvõttes saadi neljas koht, aga kohaliku Rügeni võistkonnaga mängiti 1:1 ja sakslastele kaotati penaltitega.

“See andis poistele nii kõva motivatsiooni ja nägime ise ära, kus me võime noorte tasemel Euroopas olla,” räägib Johannes Kaju. “Seal mängiti küll väikesel väljakul seitse seitsme vastu, aga kahe aastaga olime saavutanud sellise taseme, et ei pidanud häbi pärast maa alla vajuma.”

Nii sai jalgpall populaarsust aina juurde ja poisse, kes soovisid muruplatsil nahkkera taga ajada, oli üha enam. Suvel oli Karujärvel laager, kus osales mitusada poissi. Treenerid ja poisid said koolitusi, tase tõusis ja sisemine konkurents suurenes.

Esimese grupi tuumiku moodustasid väravavaht Mihkel Aksalu, Märt Kluge, Reio Alt, Arli Saar ja Ott Torn. “Kõik tegutsesime siis kõva entusiasmi peal, olin nendega pidevalt kaasas kui lapsevanem. Mind huvitas tiimi kooshoidmine,” rääkis Johannes Kaju. “Konkurents oli võrkpalliga siis päris tihe ja Edgar Haavik tahtis endale nii mõndagi minu poissi, aga nad valisid lõpuks ikkagi jalgpalli.”

Omadel suurem vastutus

Kui FC Kuressaare hakkas mängima kolmandas liigas, tulid meeskonda leegionärid, kelle ülesanne oli tuua lisajõudu. Johannes Kaju sõnul tekkisid just siis esimesed käärid.

“Saarlastes tekitas lõhenemise see, et toodi täiesti võõrad mehed ja tiimitunne lagunes,” selgitas ta. “Tuldi mängule ja öeldi, et vot need mängivad täna. Mäletan, et esimene kaotus tuli meil Lillekülas, kus mängisime satsiga, keda oleks pidanud pika puuga võitma, aga saime 1:5 kaotuse. Kaks staari hakkasid omavahel mängu enda peale võtma, saarlased vaatasid pealt ja keegi ei usaldanud enam kedagi. Tahad meeskonda ära suretada, pane paar võõrast meest sisse ja kogu lugu.”

Kuigi FC Kuressaare logo autor Johannes Kaju on tänaseks jalgpallist eemaldunud, on ta toimunud arengutega siiski rahul ja leiab, et istutatud seemnest on arenenud juba päris tugeva varrega taim.

“Kui me võtame kaks suuremat ala – purjetamise ja jalgpalli – siis näeme, kui palju on tippspordis jalgpallureid, neid on rohkem. Purjetajad on rohkem hobiga tegelevad mehed, võistluspurjetajaid eriti ei ole.”