Roman Kožuhhovski: see kõik on võimalik ainult FC Kuressaares

Eesti jalgpallimeistrivõistluste Premium liigas FC Kuressaare ajaloolisele seitsmendale kohale tüürinud peatreener Roman Kožuhhovski hinnangul ei erine saarlaste klubi teistest mitte ainult oma mängustiili, põhimõtete ja mängu struktuuri poolest vaid ka kultuurilt.

Roman Kožuhhovski: Miks ma pean FC Kuressaaret unikaalseks klubiks? Ere näide on siin meie hooaja viimane kohtumine seitsmenda koha nimel Viljandiga, kus meeskonda tulid toetama klubi endised mängijad Tõnis Koppel, Urmas Rajaver, Elari Valmas, Jaanis Kriska, Enri Nurmik ja Margus Rajaver. Kogu kohtumise olid nad fännide rollis, läbi kogu mängu tundsid poisid väljakul nende toetust. Isegi viibides samal ajal Horvaatias arvutiekraani ees tundsin ma energiat ja toetust.

Ma esitan ise endale küsimuse – millises klubis on see veel võimalik? Vastus on ilmselge – ei kusagil, ainult Kuressaares.

Ma arvan, et klubikultuuri seisukohalt on see väga oluline järjepidevuse mõttes ja uue põlvkonna kasvatamisel. Tegime tulemuse mõttes klubi ajalugu, tänasega on see klubi parim tulemus ja ma olen tehtud töö üle väga uhke.

Minu hinnangul on see kõigi klubiga seotud inimeste teene. Seitsmes koht – see on juba ajalugu ja ma olen kindel, et me peame vaatama tulevikku suure optimismiga ja kirjutama klubi ajalukku uue lehekülje, me väärime seda.

Hooaeg tuleb siiski ka kokku võtta ja rida küsimusi Roman Kožuhhovskile peaks nii mõnegi küsimuse puhul selgust tooma.

Kuidas sa hindad peatreenerina tänavust konkurentsi Premium liigas?

Kõikide spetsialistide hinnangul on Premium liigas konkurents tihenenud, peaaegu iga ring pakkus ootamatu tulemuse ja meistrivõistluste liidrid ei saa olla enda jaoks enam lõpuni kindlad kohtumise positiivses tulemuses. On oluline, et viimase ringini püsis kõigi meeskondade jaoks võistlusmoment ja oma arengus on liiga õigel teel.

Kui vaadata, et viimastel aastatel on Kuressaare pidanud oma eksisteerimist liigas tõestama läbi üleminekumängude, siis tänavu saavutati kümne meeskonnaga liigas oma aegade parim seitsmes koht. Kas seda tulemust võib lugeda maksimaalseks?

Olen juba varem välja öelnud, et saavutame sel hooajal seitsmenda koha, mille me oma töö ja suhtumisega oleme välja teeninud. Мe peame olema maksimaalselt objektiivsed ja ausad. Tänasel päeval võtsime me kõrge koha ja meie jaoks on see suur kordaminek, kuid ma olen kindel, et kindlasti ei ole see meie lagi. Mina kui treener panen meeskonnale ja mängijatele kõrge hinde, aga minu töö tulemuslikkust peab hindama klubi juhtkond.

Mida Kure mängus tänavu kõige enam hindad?

Meistrivõistluste algus oli meie jaoks tulemuste seisukohalt väga raske, me kaotasime viis mängu järjest ja olime turniiritabelis viimased. Samas mängijate suhtumine ja usk meie põhimõtetesse oli jätkuvalt väga kõrgel tasemel. Ma mäletan sõnu, mida ütlesid mulle meeskonna liidrid. Vestluses Sander Lahega esitasin talle küsimuse – äkki me oleme kaotanud usu sellesse, mida me teeme? Sanderi vastus oli erakordselt kindel – treener, me kõik usume meie põhimõtetesse! Samuti toetas mind pärast järjestikust viiendat kaotust Sander Seeman, kes ütles: treener läbi pikkade aastate olen ma FC Kuressaares olnud erinevates olukordades, kuid praegu ma tunnen nagu ei kunagi varem meeskonnas tohutut jõudu – ja lubas isiklikult järgmise mängu võita. Мe alistasime Pärnu 2:1. Minul endal oli sel hetkel kindlus oma mängijatesse ja ühel koosolekul ma ütlesin, et minu treeneripraktikas on olnud erinevaid olukordi – kaotusi, pikad kaotusteta (30 mängu järjest) seeriad ja retsept on olnud alati üks – see on jätkata töötamist, säilitades kõrge usalduse kollektiivi sees ja maksimaalse toetuse üksteisele.

Seepärast, vastates sellele küsimusele hindan ma sel aastal kõige enam meeste õiget reageerimist keerulisele olukorrale meistrivõistlustel. Nad on suured professionaalid ja suutsid raskel hetkel kokku hoida. Kui treener hindan ma seda väga.

Aga kindlasti oleks midagi saanud olla ka paremini.

On väljend: „Täiuslikkusele – ei ole piire“, seepärast pärast igat mängu, olenemata tulemusest esitan ma endale ikka ja jälle ühe ja sama küsimuse – mida saaks parandada? Minu jaoks on peamine hoida oma põhimõtteid ja jälgida oma stiili, see on kõige muu vundament. Vaid sellise lähenemisega saab rääkida progressist ja tulemuste stabiilsusest.

No ei saa olla, et sa meeskonna soorituses millegiga rahul ei ole.

Mina kui treener peangi olema alati rahulolematu. Jalgpallis ei saa jääda seisma saavutatul ja alati peab esmajoones esitama küsimuse iseendale ja olema maksimaalselt enesekriitiline ja nõudlik enda suhtes.

Lisaks välja mängitud seitsmendale kohale on märkimisväärne ka meeskonna poolt saavutatud 10 võitu. Millise mängu ise hindad tänavu parimaks?

Siin tooksin ma kohe välja kolm kohtumist, või õigemini kaks ja pool mängu. Minu hinnangul oli mängu kvaliteedilt parim poolaeg (esimene) kohtumises võõrsil Paide Linnameeskonna vastu. Tulemus oli küll 1:4, aga nii nagu mängisime esimesel poolajal oli see minu jaoks ideaalne tegutsemine selles vaates nagu ma sooviksin näha oma meeskonda mängimas. Аgressiivne tegutsemine ilma pallita, kõrge pressing, kiired üleminekud ja meeskondliku kiiruse maksimaalne kasutamine. Selline mäng iseloomustas ideaalis meie stiili.

Teine mäng – kohtumine kodus Viljandiga. Väga kvaliteetne sooritus kõigis aspektides. Tundsin kohe esimestest sekunditest meeskonna enesekindlust, nägin oponendi vastu suurt üleolekut ja lõpptulemuseks oli teenitud 1:0 võit. Ja muidugi väga kindel 3:0 võit Kalju üle, kus me teenisime selle võidu tänu meeskondlikule distsipliinile ja kirele.

Millise mängu aga hindad halvimaks?

Ma ei suuda seni unustada kodus Legionile 0:2 kaotatud mängu. Peamine, et me teame meeskonnaga sellise tulemuse põhjusi ja ma olen kindel, et see kohtumine on meile korralik õppetund tulevikuks.

Pidades silmas meeskonna tulemust, saavutatud võite – 10 (mullu 5), löödud väravaid – 39 (28) ja lõplikku väravate vahet, mis oli ainult -8 39:47 (28:63), siis märgib see ka mängulist edasiminekut. Millist arengut võrreldes mullusega pead kõige positiivsemaks?

Sel aastal kaotasime samuti 16 mängu nagu eelmiselgi hooajal. Vahe on selles, et siis oli 5 võidu kõrval 9 viiki tänavuse 4 vastu. Parandasime kogu meeskondlikku statistikat alustades võitudest, väravate vahest ja oma nullimängudest. Parandasime kõiki mänguelemente ja tegime sammu edasi mängijate individuaalses statistikas.

Aga kus on vaja kõige rohkem juurde panna, et mängida veel paremini?

Minu vastus sellele on sama, mis eelmisel aastal. Peame juurde panema kõigis mänguelementides, kuid kõige tähtsam tuleb olla maksimaalselt keskendunud, hinnata täpselt oma võimeid ja panustada maksimaalselt töösse.

Kellega mängijatest oled kõige enam rahul ja kes meestest oma mängus kõige enam juurde pani?

Minu hinnangul said kõik mehed paremaks ja eriti just mentaalselt, igaüks tunneb enesekindlust ja usub oma võimetesse. Enesekindlus  –  see on vaid meeskondliku töö tulemus, iga mees täiendab meeskonnakaaslast ja seepärast tegid kõik mängijad sel aastal sammu edasi.

Erilise tähelepanu pööraksin ma meie vanematele mängijatele Sander Lahele, Sander Seemanile, Rauno Tutkile, Märten Pajunurmele ja Karl Möölile, kes on meie meeskonna vundamendiks ning aitavad luua ja hoida üleval vajalikku atmosfääri kollektiivi sees.

Sellise suurepärase meeskonnavaimu juures on võimatu mitte progresseeruda, kõik mehed parandasid oma oskusi ja selle tulemusena paranes ka meeskonna sooritus. Hea näide on Pajunurm, kes hooajaeelses intervjuus ütles soccernetile, et ta ei ole kunagi varem niipalju jalgpallimängimist nautinud kui praegu ja ta tunneb end selles meeskonnas õnnelikuna. Ja hooaja lõpus näeme mängijana tema arengut.

Meie põhimõte on, et meeskondlik töö ennekõike ja siis kasvab ka iga mängija individuaalselt, tegu on vastastikuse panusega. Kui keegi seab isiklikud huvid meeskonnast olulisemaks, tulemust ja kasvu ei tule. Sellise mõtlemisega mängijatel ei ole meie meeskonnas kindlasti kohta.

Paljude hinnangul muutis Kure mängu oluliselt hooaja keskel liitunud Karl Mööl.

Karl – ta on väga tugev mängija oma vaimult – maksimalist, piisavalt tagasihoidlik, väga töökas ja kindlasti andis ta meeskonnale väljakul uue impulsi täites samas ka treeneri abistaja rolli ning seepärast saan teda selle aja eest mis ta meiega oli ainult tänada. Minu arvates ta tugevdas meeskonda. Kuid samas tahan ma ära märkida kõik poisid, kes meiega suvise transferi ajal liitusid – Peeter Klein, Kristjan Kurim, Igor Ustritski, Geor Ander Sild, Aleksander Filatov ja meie noor kasvandik, Kuressaare U17 mängija Andri Rõõmus. Võib-olla mitte just kõik ei pakkunud teistele meeskonna mängijatele 100% коnkurentsi, kuid kindlasti täiendasid treeningprotsessi, mis nende tulekuga oluliselt paranes.

Nii kerkib küsimus – kes mängijatest jätkab ja kes lahkub? Kes on need mängijad, kellega kindlasti tahaksid uuel hooajal jätkata?

Alati on vaja värsket verd, kuid samas on oluline hoida koos meeskonna tuumik. Mängijate lahkumine ja uute lisandumine on loomulik protsess ja me peame muutustele rahulikult reageerima. Kui me tahame teha sammu edasi, siis on muutused vältimatud. Lähiajal toimub mul klubi juhtkonnaga kohtumine, aga samas plaanin ka kõigi mängijatega viia läbi individuaalseid vestlusi. Mulle on oluline teada nende mõtteid ja nende sisemist motivatsiooni. Iga mängija peab olema motiveeritud, olema klubile ja meeskonnale maksimaalselt kasulik. Kui kellelgi on kasvõi minimaalne kõhklus, siis on parem lahku minna. Seepärast saab see küsimus lahenduse lähiajal.

Samas usun, et oled siiski ka lahtise pilguga ringi vaadanud, mis mängijate turul toimub ja oled enda jaoks vähemalt mõtetes paika pannud, keda meestest sooviksid näha järgmisel hooajal Kure särki selga tõmbamas.

Treenerina teeb mulle olukord millesse me sattunud oleme vaid rõõmu, sest Kuresse tahavad tulla paljud mängijad. Veel mõni aasta tagasi oli seis, kus meie meeskonnaga ei soovitud just väga liituda, aga täna võistkonda komplekteerides otsustame meie ja viimane sõna jääb meile. Ma ei varja, et olen juba eelkõnelusi mõnede mängijatega pidanud, kuid kordan – otsused teeme klubi juhtkonnaga.

Aga meeskonna arengust jääb üksi väheks, ka klubi peab siin järgi tulema. Kus sinu arvates peaks Kure oma organisatsioonis juurde panema?

Ma usaldan juhtkonda, juhtkond usaldab mind ja me teame väga hästi meie tugevaid ja nõrku külgi. Oma võimalustelt oleme me tagasihoidlik klubi, kuid ma usun, et juhtkond teeb kõik endast oleneva, et Kure kõigis suundades veel paremaks saaks.

Kui palju mõtled juba järgmisele hooajale ja millal tööga alustate?

Praegusel hetkel tegelen ma lõppenud hooaja detailse analüüsiga ja muidugi ka uue planeerimisega. Sel aastal lõpetasime kõigist varem, kuigi eelnevatel aastatel oli vastupidi. Seepärast on plaan selline – kaks nädalat jalgpallist puhkust, seejärel kaks nädalat toetava iseloomuga individuaalsed treeningud, ettevalmistavad treeningud uueks hooajaks 20.-23. ja 26.-29. detsember ja 3. jaanuarist alustame täiemahuliste treeningutega.

Selle hooaja eest tahan avaldada siirast tänu kõigile klubi töötajatele, meie vabatahtlikele, minu treenerite koosseisule Jan Važinskile, Roland Kütile, Martin Seemanile, Sander Lahele ja muidugi Liina Tammele. Ma tundsin nende toetust läbi kogu hooaja. Suur tänu meie fännidele ja muidugi meie peategelastele – meie mängijatele. Sel hooajal tegime head tööd!