Tööjuubelit tähistanud Jan Važinski: treeneritöö on see, mida kõige rohkem armastan

FC Kuressaares erinevaid meeste ja noorte võistkondi juhendanud Jan Važinskil sai klubis treenerina töötades täis 25 aastat.

1998. aasta suvel kui jalgpallihooaeg juunis läbi sai oli Jan Važinski Viljandi Tulevikus Sergei Ratnikovi kõrval abitreener. Uut hooaeg alustas klubi aga Tarmo Rüütli ja Aivar Lilleverega. Nii pakkus Aivar Pohlak talle võimalust asuda Esiliigas mängima hakkava FC Kuressaare peatreeneriks.

Kaks järgmist aastat käis Važinski enne kodumängu 2-3 päeva Kuressaares. Siis tegi Pohlak ettepaneku kolida Saaremaale plaaniga võtta enda peale ka klubi noortetöö. Niimoodi see juhtus.

Tänaseks on Jan Važinski käe alt sirgunud sadu jalgpalliga tegelenud noori, kellest mõned on jõudnud Eesti tipptasemele ja madalamatesse liigadesse, tema õpilased tegutsevad kohtunikena ja treeneritena, aga ka erinevates kohtades administraatoritena. Kindlasti on nende hulgas jätkuvalt palju Kure fänne ja oma elus hästi hakkama saavaid inimesi.

Mida pead oma suurimaks kordaminekuks nende 25 aasta jooksul?

Praegu naudin seda, et olen ise veel treener, aga kõik teised Kure treenerid, kes tegutsevad on minu kasvandikud. Nad teevad ka suurepärast tööd. Sander Viira on Esiliiga B-s meie duubli peatreener, Reivo Vinter on klubi noortetöö juht, Maarek Suursaar korraldas just suurepärase Saaremaa Cupi, Danel Tiirats on pannud klubis väga hästi tööle tüdrukute jalgpalli, Mario Pruul on juba jalgpalliliidus kogu Eesti noortetöö eestvedaja, Roland Kütt on kõige kõrgema litsentsiga väravavahtide treener. Ma lihtsalt naudin seda kõike.

Aga milline on sportlikult kõige suurem kordaminek?

Kindlasti see, et meeskond mängib Premium liigas. See on kogu klubi saavutus, aga mingit moodi olen sellega ka seotud. Värskeimana on meeles, kui Kuressaare 2018. aastal hakkas jälle Premium liigas mängima ja siis oli meeskonnas palju saarlasi. Päris hea hooaja tegime. Aga mäletan hästi meie esimest korda Meistriliigas. Enne mängis meeskond kolmandas liigas ja aasta Esiliigas, kui juba kõrgliigasse saime. Ärevus oli suur. Siin ei ole küll mingit supertulemust, aga väga hea mälestus enda treenerikarjäärist on see kindlasti.

Mis oleks võinud minna teisiti või mida oleks võinud teismoodi teha?

Iga treener mõtleb alati pärast trenni, mida oleks võinud teisiti teha. Ka igal mängul oleks võinud midagi teistmoodi teha. See on treeneri tööprotsess – õhtul mõtled ning öösel und ei ole ja ikka arutled asjade üle. Aga treeneritöö on see, mida kõige rohkem armastan.

Kes on sinu parim õpilane ja andekaim mängija läbi aastate olnud?

See on selline küsimus, kus vastust ei tule. Ei saa niimoodi asju panna. Kui vaadata vaid sportlikke tulemusi ja saavutusi, siis ei ole see täiesti õige. Ma kohtun oma endiste mängijatega väga palju ja mõni neist on rohkem, teine vähem jalgpalliga seotud. Igaüks neist valis elus oma tee ja nii on mul hea meel, et nad mind ikkagi mäletavad. Me räägime kohtudes juttu, arutame erinevaid teemasid, nemad küsivad midagi ja mina küsin ka. Vahel isegi kohe ei meenu täpselt, millal ta mängis ja võtab veidi aega sellepärast, et õpilasi on olnud palju.

Kui palju on FC Kuressaare nende 25 aasta jooksul muutunud?

Ikka kõik on väga muutunud. Mäletan hästi, kui ma esimest korda Saaremaale jõudsin ja Johannes Kaju vastu tuli. Esimene trenn ja esimene mäng Maardus, ööbimised spordimajas Svajunas Raudskise ja Tõnis Kaldega. Oli väga huvitav, aga nüüd on väga palju uut. Infrastruktuur, palju võistkondi, klubi organisatsioon, ainult meeldiv vaadata.

Kui palju sa oled ise 25 aastaga muutunud?

Kindlasti olen muutunud. Üritan kogu aeg ajaga kaasas käia. Püüan osaleda erinevatel koolitustel ja olla jalgpalli arenguga kaasas. Loomulikult igal treeneril on oma käekiri, aga 25 aastaga on niipalju jalgpall arenenud, et ei saa nii, kus treener jääb oma vanade märkmete ja taktikate juurde. Treener peab olema arengus. Ka aeg on praegu muidugi teine. Täna on tähtis ja oluline, et treenerid tunnetavad põlvkonda. Inimesed on nii palju muutunud, elu on palju muutunud ja sellest peab aru saama. Ainult nii saab treeneritööd teha. Peab oskama suhelda inimestega, kas on see siis 6-7 aastane laps või tema isa või vanaisa.

Kas saarlastest jalgpalluritel on olemas oma isikuomadused või midagi sellist millega nad erinevad teistest Eesti jalgpalluritest?

Kindlasti midagi võiks välja tuua. Ühest küljest on nad natuke ettevaatlikud, aga üldiselt töökad ja distsiplineeritud. Neile meeldib endale väljakutseid esitada. Loomulikult on jalgpall väga raske ala ja mängida heal tasemel, kas täiskasvanute või noorte klassis on väljakuste. Saarlastele tundub selline asi aga meeldivat.

Mida ise tahaksid veel ära teha, mis on sinu väljakutsed?

Tahan, et jalgpall saaks Saaremaal veelgi populaarsemaks. See ala on siin veel nii noor võrreldes siinsete traditsiooniliste aladega. Tahan, et veel rohkem noori sooviks jalgpalli mängida ja et tulevikus mängiks rohkem saarlasi võimalikult kõrgel tasemel Premium liigas või isegi välismaal. Siiani on õnnestunud välisklubis mängida vaid Mihkel Aksalul.

25 aastat on pikk aeg, miks oled Kuresse jäänud?

Ma arvan, et olen omal kohal ja mul meeldib see töö ja meeldib Saaremaa. Ma ei kahetse, et siia tööle olen jäänud.
Kas saarlased on sind omaks võtnud?

Ma arvan, et jah. Kui sa inimestega palju suhtled, siis on näha, et nad on avatud. Silmadest ja jutust ja käitumisest on kõik näha.